Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtt ÜRO 68. peaassamblee üldarutelul (inglise keeles)

25.09.2013

Lugupeetud peasekretär, daamid ja härrad!

68. peaassamblee keskne teema on jätkusuutlik areng. Tegemist on tervikliku kontseptsiooniga, mis oma kolme sambaga moodustab ulatusliku agenda ning veelgi ulatuslikuma koos kõikide oma eeldustega: konfliktide ennetamise; sõdadest lõhestatud riikides rahu ja julgeoleku tagamise; süüdlaste vastutuselevõtmisega rahvusvahelise õiguse rakendamise kaudu. Jätkusuutliku arengu lahutamatuteks osadeks on nõrgemate toetamine, et nad suudaksid end ise aidata, sotsiaal- ja keskkonnaküsimustele tähelepanu pöörava ja tõhusalt e-tehnoloogiat kasutava majanduskeskkonna kujundamine, inimõiguste kaitse ning õigusriigi ja demokraatia toetamine.

ÜRO väljapaistvate isikute kõrgetasemelise eksperdirühma aruandes 2015. aasta järgse arengukava kohta nenditakse, et valitsused kannavad esmast vastutust jätkusuutliku arengu tagamise ja inimeste elu parandamise eest oma territooriumil. Jätkusuutlikkuse eesmärki on aga võimalik tegelikult saavutada vaid siis, kui meil õnnestub muuta see valitsuste, ühiskonna, üksikisikute ja kogu rahvusvahelise üldsuse mõtlemise lähtepunktiks.

Lubage mul alustada ilmselgelt ja kaheldamatult kõige jätkusuutmatumast olukorrast, mis maailma ühes paigas praegu valitseb – Süüria konfliktist. Tuhandeid kordi on kinnitatud ning ikka ja jälle tuleb uuesti korrata, et keemiarelvade kasutamine ei ole üheski olukorras lubatav ning see nõuab täielikku ja tingimusteta hukkamõistu. On ilmselge, et keemiarelvad tuleb kiiresti hävitada ja seda peab saama kontrollida. Seetõttu peaksid Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon ja julgeolekunõukogu võimalikult kiiresti edasi liikuma ja leppima kokku selle küsimuse lahendamise õiguslikult siduvates tingimustes, soovitavalt ÜRO põhikirja 7. peatüki alusel.

Ka keemiarelvade kasutamist arvestamata on sõjaline tegevus ja julmus põhjustanud Süürias kannatusi ning kutsunud esile kujuteldamatu ulatusega humanitaarkatastroofi. Üle 110 000 inimese on tapetud, Süürias ja kogu piirkonnas on kokku miljoneid pagulasi. Umbes 7 miljonit süürlast vajab kiiresti abi.

Kuigi sellele keerulisele olukorrale ei ole lihtsat ja kiiret lahendust, peame jätkuvalt tegema kõik, mis meie võimuses, et inimeste kannatusi leevendada. Paljude teiste riikide seas on ka Eesti keskendunud nende inimeste abistamisele, kes on olnud sunnitud oma kodudest lahkuma, ning naiste ja laste kui kõige haavatavamate ühiskonnaliikmete kaitsmisele. Ma tahaksin hea töö eest kiita ka ÜRO Lasteorganisatsiooni, Pagulaste Ülemvoliniku Ametit, humanitaarasjade koordinatsioonibürood ning Süürias tegutsevaid humanitaartöötajaid, kes sageli oma eluga riskides on abi korraldanud ja kohale toimetanud.

ÜRO inimõiguste nõukogu uurimiskomisjoni kogutud tõendid näitavad, et Süürias on süstemaatiliselt toime pandud sõjakuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid ja inimõiguste tõsiseid rikkumisi. Eesti kuulub riikide hulka, kes ühinesid jaanuaris Šveitsi algatusega, paludes julgeolekunõukogul esitada Süürias valitsev olukord arutamiseks Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule. Rahvusvahelisel üldsusel on kohustus kaitsta, kui riigi valitsus seda ise ei tee.

Nüüd aga lubage mul käsitleda üht teist konflikti ja riiki, kus hiljaaegu taastus lootus olukorra paranemisele. Asjaolu, et presidendivalimised toimusid Malis rahumeelselt ja läbipaistvalt, annab alust optimismiks. Vast valitud presidendil seisab ees mitu olulist ülesannet alates Mali lõuna- ja põhjaosa lepitamisest. Ma soovin härra Keïtale riigi uuesti ülesehitamiseks edu ja jõudu ning kinnitan, et Eesti pakub vajaduse korral koos teiste riikidega edaspidigi oma abi.

Julgeksin öelda, et ka Afganistani tulevik paistab paljutõotav. Usun, et vastutus- ja omanikutunne võimaldavad inimestel oma saatust kujundada, ning näen afgaanides valmisolekut seda võimalust kasutada. Et nende pingutused kannaksid vilja, peab rahvusvaheline üldsus Afganistanile edaspidigi abiks olema. Eesti on olnud Afganistani pikaajaline partner ja jätkab selle riigi abistamist ka pärast 2014. aastat, koolitades ja rahastades riigi julgeolekujõude ning toetades jätkuvalt sealse haridussüsteemi arengut, naiste õiguste parandamist, õigusriiki ja tervishoidu.

Teisalt tuleb kahjuks tõdeda, et ka konfliktid võivad teinekord olla hämmastavalt kauakestvad, mistõttu me võime konflikti püsimisega koguni harjuda. Eesti on aastaid rõhutanud, et rahvusvaheline üldsus ei tohiks kaotada huvi külmutatud konfliktide vastu Mägi-Karabahhi piirkonnas, Gruusias ja Moldovas. Kõigi asjaosaliste tahteta ei ole võimalik leida püsivaid lahendusi.

Ebaseaduslike või vastutustundetute relvatarnete tõttu kaotab igal aastal elu üle poole miljoni inimese. Relvadele kulutatakse tohutuid summasid ja ressursse, sageli märksa elulisemate vajaduste arvel. ÜRO relvakaubanduslepingu üle kokkuleppele jõudmine käesoleva aasta juunis on meie arvates maailma üldsuse jaoks ajalooline teetähis.

Rahvusvahelise kogukonna vastutustundliku liikmena on Eesti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja ÜRO Julgeolekunõukogu moodustatud eritribunalide tegevuse tugev toetaja. Kutsume riike jätkuvalt üles ratifitseerima Rooma statuuti ja selle agressioonikuritegu käsitlevaid muudatusi. Universaalsus tagab kõige hullemate rahvusvahelist üldsust puudutavate kuritegude toimepanijate vastutuselevõtmise. Eesti kui inimõiguste nõukogu praeguse liikme jaoks on esmatähtsad olnud vastutuselevõtmine ja inimsusevastaste kuritegude ennetamine. Samuti on meie tähelepanu keskmes naiste ja laste õigused ning nende ebaproportsionaalselt suured kannatused relvakonfliktides.

Austatud daamid ja härrad!

2015. aasta järgse jätkusuutliku arengu kavas peaksid aastatuhande arengueesmärkidest saama jätkusuutliku arengu eesmärgid. Oleme nüüdseks pidanud tõdema, et aastatuhande arengueesmärgid võinuks olla rohkem keskendunud kõige vaesematele ja tõrjutumatele ühiskonnarühmadele. 2015. aasta järgse arengukava üle peetavate läbirääkimiste peamine ülesanne on sõnastada arengueesmärkide konkreetne ja mõõdetav kogum, mille keskmes on jätkusuutlikkuse kolm mõõdet ja mis on ennekõike suunatud vaesuse kaotamisele, ning neis eesmärkides üleilmselt kokku leppida. Eesmärkide sõnastamisel ei tohiks kedagi unustada ning need peaksid olema kõikides riikides kohaldatavad ja saavutatavad. Näiteks on paljudes riikides peamiseks arengut edasi viivaks jõuks naised ja tüdrukud. Kui neil ei lasta hariduse, korralike töövõimaluste ja elementaarsete tervishoiuteenuste kaudu oma potentsiaali rakendada, tähendab see poole inimkonna potentsiaali kasutamata jätmist. Samuti on oluline meeles pidada, et puuetega inimesed on olnud üks tõrjutumaid ühiskonnarühmi, kelle jaoks on juurdepääs põhilistele sotsiaalteenustele ja korralikele töövõimalustele sageli väga keeruline.

Paljude riikide puhul on jätkusuutliku arengu tagamisel ka tulevikus oluline roll ametlikul arenguabil, kuid see ei saa võistelda rahvusvaheliste erainvesteeringute ja riigi endi hangitud vahenditega. Seetõttu on vaja erinevate rahastamisallikate sünergiat, paremat majandamist ja riigi suuremat omavastutust.

Jätkusuutliku arengu peamine käivitav jõud on aga kaasav ja vastutustundlik majanduspoliitika. Üks oluline majanduskasvu edendav tegur on tänapäevaste info- ja kommunikatsioonitehnoloogia lahenduste julge kasutamine. See tagab parema juhtimise, avalike teenuste kättesaadavuse, töökohtade loomise, läbipaistvuse, vastutuse ja kodanikuühiskonna osalemise.

See toob mind kahe üleilmselt olulise teema: küberjulgeoleku ja internetivabaduse – juurde. Need kaks mõistet on omavahel lahutamatult seotud ega välista teineteist. Lisaks eeldavad need interneti haldamise mudelit, mis seisneb sidusrühmade paljususes. Mõtte- ja sõnavabadus – nii võrgus kui ka väljaspool võrku – on iga demokraatliku riigi alustala ja inimese üks põhiõigusi. Eelmisel aastal kinnitas inimõiguste nõukogu seda põhimõtet. Mul on hea meel, et ÜRO valitsusekspertide töörühma kinnituse kohaselt on avat

Meie võitluses küberkuritegevusega tuleb suurendada inimeste teadlikkust ja tagada, et ohtude ennetamisega tegeleksid kõik – alates eraviisilistest arvutikasutajatest kuni kriitilist taristut haldavate ettevõtete ja pilveteenuste pakkujateni. Sama tähtis on suurendada poliitikute ja valitsuste teadlikkust, sest küberkuritegevusel võivad olla tõsised tagajärjed riigi julgeolekule. Seni on 2001. aasta Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsioon (Budapesti konventsioon) ainuke õiguslikult siduv rahvusvaheline õigusakt, mis käsitleb küberkuritegevust. On ütlematagi selge, et mida rohkem riike konventsiooniga ühineb, seda paremini see toimib. Tundub kummaline, et riigid, mis on küberkuritegevuse suurimad allikad, ei soovi ühineda. Samas kui teistes valdkondades räägivad nad rahvusvahelise õiguse primaarsusest.

ÜRO-l on olnud ja on edaspidigi suurim roll maailmas jätkusuutlikkuse tagamisel. Kuid valitsused saavad ja peavad ka oma osa tegema. Näiteks Eesti toetab jätkuvalt kodanikuühiskonna algatusi, mis aitavad kaasa jätkusuutlikule arengule. Umbes pooled maailma riigid on liitunud meie 2008. aasta algatusega "Teeme ära!", mis aitab muuta inimeste elukeskkonna puhtamaks ja meie planeedi keskkonna mõttes paremaks paigaks.

Olgem edaspidigi valvsad ja tähelepanelikud iga üksiknähtuse suhtes, mis takistab meil ühise heaolu edendamist – olgu arenenud või arenguriikides. Ühendagu meid meie ühine eesmärk!