Eesti
English
ÜRO reform »

ÜRO reform

16.10.2014


ÜRO reform on organisatsiooni tegevuse jooksul korduvalt esile kerkinud küsimus, kuid viimaste aastakümnete kõige laiaulatuslikumate ning põhjalikumate reformiotsusteni jõudsid ÜRO liikmesriigid ÜRO Peaassambleele eelnenud riigi- ja valitsusjuhtide kohtumisel 14.-16. septembril 2005.

Tõuke selleks reformiprotsessiks andsid ühelt poolt nii 2002. a. Iraagi sündmustega seotud mure ÜRO ühtsuse ja usaldusväärsuse pärast kui ka uued julgeolekuohud. Seetõttu nimetas ÜRO peasekretär Kofi Annan aastal 2003 ametisse 16-liikmelise Kõrgetasemelise Paneeli ülesandega kaardistada rahvusvahelise üldsuse ees seisvad ohud ja väljakutsed ning esitada soovitused nendega toimetulekuks. Lisaks Kõrgetasemelise Paneeli raportile lähtub praegune reformiarutelu J. Sachsi juhitud ekspertgrupi UN Millenium Project raportist, mis sisaldab ettepanekuid 2000. a. vastu võetud nn aastatuhande deklaratsiooni (Millenium Declaration) eesmärkide täitmiseks. Kuna deklaratsiooni keskmes oli areng, puudutavad need soovitused vaesuse, nälja, haiguste leviku, kirjaoskamatuse, keskkonna saastatuse ja diskrimineerimise vähendamist.

Eeskätt nendest aruannetest lähtudes esitas ÜRO peasekretär Kofi Annan 21. märtsil oma raportis "In Larger Freedom" konkreetsed ettepanekud ÜRO reformiks. Peasekretäri ettepanekud lähtusid veendumusest, et arengu-, julgeoleku- ja inimõigusalased eemärgid on lahutamatult seotud ning nende saavutamine üksteisest sõltumatult on võimatu. Seetõttu esitas peasekretär Annan reformiettepanekud ÜRO tegevuse parandamiseks kõigis kolmes valdkonnas, lisades muudatused, mis tuleks selle toetuseks läbi viia ÜRO enda institutsionaalses ülesehituses. Muudatused puudutavad muuhulgas Peaassambleed, Julgeolekunõukogu liikmeskonda ja töömehhanisme, Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) ja Sekretariaati ning sisaldavad ettepanekut luua ÜRO julgeoleku- ja arenguinstitutsioonidega võrdväärne inimõiguste kaitse mehhanism, Inimõiguste Nõukogu.

Arengu osas oli peasekretäri soovituste eesmärk tagada aastatuhande arengueesmärkide (mille tähtajaks on aasta 2015) täitmine, seda nii läbi arenguriikide endi valitsussüsteemide tugevdamise ja arengustrateegiate paikapaneku, kui ka rahvusvaheliste vahenditega, st suurendades arenguabi, samuti leides lahenduse arenguriikide võlakoormuse küsimuses ja jõudes rahvusvaheliste kaubanduskokkulepeteni, mis toetaksid arengueesmärkide saavutamist.

Peasekretär pidas ka vajalikuks, et riigid jõuaksid ühisele arusaamale nii julgeolekut ohustavate tegurite kui ka viimastega toimetulemiseks kasutatavate vahendite osas. See tähendab, et tegutsemist vajavate ohtudena ei tuleks käsitada ainult riikide vahelisi ja siseseid konflikte, organiseeritud kuritegevust, terrorismi ja massihävitusrelvi, vaid ka vaesust, haigusi ja keskkonnakahjustusi. Samuti puudutasid ettepanekud ÜRO konfliktide ennetamis- ja lahendamisvõime tugevdamist. Uudseim ettepanek selles vallas oli riike konfliktijärgsel üleminekul toetava Rahuehitamise Komisjoni loomine. Peasekretär väljendas ka lootust, et riigid jõuaksid üksmeelele küsimuses, millistel tingimustel võib ÜRO Julgeolekunõukogu otsustada kasutada jõudu rahu ja julgeoleku kaitseks.

Õigusriigi põhimõtete, demokraatia ja inimõiguste vallas normide loomise küljest on ÜRO panus märkimisväärne ning sellepärast oli peasekretäri sellesisuliste ettepanekute eesmärk pigem suurendada ÜRO võimet tagada inimõigusnormide ellurakendamine. Peasekretär avaldas oma raportis lootust, et ÜRO liikmed toetavad ühiselt ka põhimõtet ‘vastutus kaitsta’, mis näeb ette rahvusvahelise üldsuse sekkumise genotsiidi, sõjakuritegude, etnilise puhastuse ja teiste inimsusevastaste kuritegude korral, kui riigid ise ei suuda tagada oma elanike kaitset. Samuti tegi peasekretär ettepaneku tugevdada ÜRO inimõiguste ülemkomissari tegevust ning asutada Demokraatia Fond demokraatlikku süsteemi loovate või tugevdavate riikide toetuseks. Peasekretär leidis ka, et tõhususe tagamiseks tuleks inimõiguste kaitse paremini siduda ÜRO ülejäänud tegevusvaldkondadega.

Peasekretär Annani ettepanekute põhjal toimunud riikidevahelised arutelud viisid 2005. a. septembris ÜRO liikmesriikide riigi- ja valitsusjuhtide kohtumisel vastu võetud lõppdeklaratsioonini, mis sisaldas nii otsuseid ÜRO reformimiseks kui ka suuniseid edaspidiseks. Olulisemate otsuste seas märkis lõppdokument vajadust jätkata arenguabi suurendamise ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele suunatud protsessi. Julgeoleku alal seadis deklaratsioon kindla tähtaja (31.12.2005) riikide konfliktijärgset ülesehitust koordineeriva Rahuehitamise Komisjoni loomisele, samuti loodaks selle kohaselt Inimõiguste Nõukogu. Deklaratsioon sisaldas ka põhjalikke ettepanekuid ÜRO juhtimis- ja haldusreformiks.

Reformi ellurakendamiseks vajalikele edasistele detailsematele kokkulepetele jõudmine on üks 2005. septembris alanud ÜRO Peaassamblee 60. istungjärgu põhiülesannetest. Läbirääkimised riikide vahel on New Yorgis ka alanud ning ühena esimestest olulisematest otsustest kiitis Peaassamblee samaaegselt Julgeolekunõukogu vastava otsusega 20. detsembril 2005 ühehäälselt heaks Rahuehitamise Komisjoni loova resolutsiooni; praeguseks on valitud ka komisjoni liikmed. 15. märtsil 2006 võeti Peaassambleel vastu ÜRO Inimõiguste Nõukogu asutav resolutsioon. Nõukogu esimesed 47 liiget valiti 2006. a. mais, selle esimene istungjärk toimus Genfis 19.-30. juunini.

2006. aasta septembris alanud 61. ÜRO Peaassamblee jooksul reform siiski pidurdus. Edasiminekut pärssisid eeskätt liikmesriikide vahelised erimeelsused. 2007. aasta alguses ametisse saanud uus ÜRO peasekretär Ban Ki-moon lubas siiski juba oma ametisse vannutamise kõnes energilist ja otsustavat sekretariaadi ning haldusreformi.

Eesti ja ÜRO reform

Eesti toetab igati ÜRO reformi ning on osalenud ELi liikmena aktiivselt nii 2005. a. septembri tippkohtumisele eelnenud aruteludes kui ka selle järel reformide elluviimiseks vajalike otsuste väljatöötamisel. Eesti jaoks on olulise tähtsusega ÜRO tippkohtumisel saavutatud kokkulepped Rahuehitamise Komisjoni ning ÜRO inimõiguste kaitse alast võimekust tugevdava Inimõiguste Nõukogu loomiseks. Samuti on positiivsed kohtumise otsused nii arengu ja ‘vastutuse kaitsta’ (Responsibility to Protect; R2P) osas kui ka ÜRO Demokraatia Fondi loomiseks.

Samavõrd oluline on tippkohtumise otsuste elluviimine. Ses osas oli Eesti jaoks oluline samm nii Peaassambleel 2005. a. detsembris saavutatud kokkulepe Rahuehitamise Komisjoni töölehakkamiseks vajalikes detailides kui ka 2006. a. vastu võetud otsus Inimõiguste Nõukogu asutamiseks, millega sätestati nõukogu mandaat, liikmelisuse tingimused jm detailid. Eesti eesmärk on ka teiste tippkohtumisel seatud ülesannete elluviimine – sealhulgas ÜRO sekretariaadi juhtimis- ja haldusreform, arenguküsimustes võetud kohustuste täitmine ning kokkuleppe leidmine üldise terrorismivastase konventsiooni osas.

Eesti toetab muuhulgas ka Julgeolekunõukogu reformimist, olles seisukohal, et nõukogu tuleb muuta liikmesriike paremini esindavaks ja tõhusamaks. Samas on oluline, et reform leiaks võimalikult laiapõhjalise toetuse.


Veel infot ÜRO reformi teemal - http://www.un.org/reform/

Resolutsioon Rahuehitamise Komisjoni asutamise kohta - http://www.un.org/Docs/journal/asp/ws.asp?m=A/60/L.40

Resolutsioon Inimõiguste Nõukogu asutamise kohta - http://www.un.org/Docs/journal/asp/ws.asp?m=A/60/L.48

EL avaldus Inimõiguste Nõukogu asutava resolutsiooni hääletusel - http://europa-eu-un.org/articles/en/article_5806_en.htm

 

TopBack

© EV Alaline Esindus ÜRO juures 3 Dag Hammarskjöld Plaza, 305 East 47th Street, 6th Floor, New York, N.Y. 10017, tel. (1 212) 883 06 40,
e-mail: Mission.NewYork@mfa.ee