Eesti
English

Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ÜRO Peaassamblee 63. istungjärgul New Yorgis

24.09.2008

Härra eesistuja,
Ekstsellentsid,
Daamid ja härrad.

Lubage mul kõigepealt õnnitleda teid, härra Miguel D’Escoto Brockmann, Peaassamblee eesistuja ametisse asumisel, ning soovida teile kõikvõimalikku edu teie uute ülesannete täitmisel ja püüdluste elluviimisel. Samuti soovin väljendada oma tunnustust ja austust teie eelkäijale härra Srgjan Kerimile tõhusa ja tulemusrikka töö eest Peaassamblee 62. istungjärgu juhtimisel.

Härra eesistuja,

Tahaksin täna käsitleda kolme järgnevat teemat: millenniumi arengueesmärke ja nende saavutamise perspektiive, looduskatastroofe ja katastroofiabi ning sõda Venemaa ja Gruusia vahel ja mõningaid järeldusi, mida viimasest võib tuletada.

Kõigepealt millenniumi arengueesmärgid: tasub meeles pidada, et pool nende eesmärkide saavutamiseks algselt määratud ajast on meil juba seljataga. Ent kas me oleme tõesti jõudnud poolele teele? Nagu näitab aruanne, mille peasekretär Ban Ki-moon täpselt 20 päeva eest esitas, on meil põhjust selles kahelda. On saavutusi, mida saab käsitleda märkimisväärsete edusammudena – näiteks märgatavalt suurenenud juurdepääs haridusele, väikelaste tunduvalt vähenenud suremus, arengumaade võlakoorma kergendamine ning arengumaade elanike oluliselt paranenud ligipääs informatsiooni- ja sidetehnoloogiale jne. Ka võitluses HIV/AIDSiga oleme teinud mõningaid edusamme.

Samal ajal on edasiminek kaubandus- ja arengukoostöö valdkonnas paraku olnud tagasihoidlik. Aruandest selgub, et kuigi doonorriigid on oma ametlikku arenguabi suurendanud, on tegeliku finantsabi voog viimase kahe aasta jooksul õigupoolest vähenenud.

Euroopa Liit, kuhu Eesti kuulub, on üldjoontes teel ÜRO seatud eesmärgi poole – suurendada arenguabi kuni 0,7 protsendini oma rahvamajanduse kogutoodangust.
Eesti on järjekindlalt suurendanud enda panust rahvusvaheliste doonorite seas – alates aastast 2004 on meie arenguabi neljakordistunud.

Lisaks arenguabi tegelikule vähenemisele andis tõsise tagasilöögi ka Doha kaubandusläbirääkimiste vooru pidurdumine, mille peamiseks teemaks on olnud arengumaade tõhusam integreerimine võrdsusel ning reeglitel põhinevasse ülemaailmsesse kaubandussüsteemi.
Siinkohal tahaksin ma välja tuua mõned seisukohad, mis rajanevad põhimõttelistel alustel ning mida Eesti peab olemuslikult tähtsaks, ning mis samuti moodustavad osa millenniumi tippkohtumise deklaratsioonist.

Kõigepealt vastutab iga riik ennekõike oma arengu eest ise. Niisiis peavad arengumaad selleks, et tagada riigi korrapärane areng, tugevdama oma haldussuutlikkust ja -infrastruktuuri, tõhustama võitlust korruptsiooniga ning seadma korda oma majanduskeskkonna. See on ainus viis luua sobivaid tingimusi arenguabi tõhusaks vastuvõtmiseks ning saadud abi tulusamaks kasutamiseks. Abisaajate kõrge korruptsioonitaseme, saamatu haldussüsteemi ja paindumatu majanduskliima korral on doonorriikidel raske loota, et avalik arvamus toetaks arenguabi suurenemist. Lühidalt, meie valijad (ma pean mõistagi silmas demokraatlikke riike, kus toimuvad vabad ja õiglased valimised) ei mõista, miks nende makse just niimoodi kulutatakse.

Teiseks saavad doonorriigid ja -organisatsioonid suurendada oma arenguabi tõhusust arengukoostööga seotud asjaajamise korra koordineerimise ja ühtlustamise teel.

Selle teema kokkuvõtteks tahaksin rõhutada, et Eesti toetab siiralt Suurbritannia peaministri Gordon Browni ja peasekretär Ban Ki-mooni algatust – millenniumi arengueesmärkide teostamise üleskutset. Selle eesmärgiks on teavitada avalikkust millenniumi arengueesmärkide programmis seatud eesmärkide saavutamise tähtsusest. Tänavu ühines selle algatusega ka Eesti. Omalt poolt loodan, et peasekretär Ban Ki-moonil oli õigus, kui ta ütles: „Millenniumi arengueesmärke on veel võimalik saavutada, kui me kohe tegutsema asume.”

Härra eesistuja,

Täpselt kahe nädala pärast, oktoobrikuu teisel kolmapäeval, on rahvusvaheline looduskatastroofide vähendamise päev. Siin ei saa me, erinevalt võitlusest vaesuse ja haigustega, seada endale sihte, mis oleksid mõõdetavad konkreetsetes rahasummades. Ent me saame sõnastada ja rakendada meetmeid, mis võiksid kaasa aidata inimesi ja nende vara ähvardavate ohtude minimeerimisele ning vältida või leevendada ühiskonna füüsilist infrastruktuuri ja keskkonda ähvardavat hävingut. Nõnda võime piirata kaotusi ja leevendada inimeste kannatusi, mis omakorda võimaldab ära hoida sotsiaalseid ja majanduslikke vapustusi, mille vallandajaks looduskatastroofid läbi ajaloo on olnud.

Humanitaarkatastroofide puhul – olgu tegu siis looduse või inimese poolt tekitatud õnnetusega – on eluliselt tähtis, et abi saabuks õnnetuskohale nii kiiresti kui võimalik, et oleks tagatud humanitaarabi ekspertide juurdepääs hoolimata nende rahvusest või sellest, missugust riiki või organisatsiooni nad esindavad. Kahjuks on viimasel ajal tulnud ette mitu juhtumit, kus mõni riik on lubanud välismaalt saabuvat abi oma territooriumile üksnes väga kitsalt piiritletud tingimustel. Kui teostatakse niisugust poliitikat, siis kannatavad selle all kõige rohkem just kõige nõrgemad ja haavatavamad.

Härra eesistuja,

Nagu ma juba nimetasin, tahaksin rääkida hiljutistest ja praegustest sündmustest Lõuna-Kaukaasias, nimelt sõjalisest konfliktist Gruusia ja Venemaa vahel. Sellega seoses on kerkinud terve rida keerulisi probleeme, kuid täna tahaksin ma esitada ühe keskse küsimuse – mida tähendavad need sündmused meie, Ühendatud Rahvaste jaoks?

Kõigepealt tuleb meil mõista, et et riikidevahelisi suhteid reguleerivatele põhimõtetele on tekitatud tõsist kahju. On äärmiselt kahetsusväärne, et ÜRO aluspõhimõtteid, mis on talletatud ÜRO põhikirjas – nagu näiteks lubamatus jõuga ähvardada või kasutada agressiooni teise riigi territoriaalse puutumatuse vastu – on nii jõhkralt rikutud. Need põhimõtted peavad olema ja ka jääma ÜRO ja tema Julgeolekunõukogu tegevuse aluseks. Sellepärast on meil täielik õigus nõuda ja tagada, et ÜRO oleks pädev veenma üht liikmesriiki teise suveräänse liikmesriigi territooriumilt vägesid välja viima ning agressiooni lõpetama. ÜRO pädevus täita talle pandud ootusi ei tohi sõltuda sellest, kas nimetatud liikmesriik otsustab lähtuda oma tegevuses rahvusvahelise õiguse heast tavast või mitte. Vastasel juhul kaob ÜRO raison d’être, tema olemasolu mõte. Me ei saa lubada, et rahvusvahelise õiguse sätteid järgitaks valikuliselt või üksnes siis, kui neid peetakse endale sobivaks. Sel juhul ei ole see enam rahvusvaheline õigus. Venemaa käitumine sõjategevuse lakkamisele järgnenud nädalatel näitab, et õnnetuseks on isegi 21. sajandi esimesel kümnendil võimalik keelduda rahvusvahelistest lepetest kinni pidamast ja tõlgendada neid oma suva kohaselt ning järgida rahvusvahelisi seadusi vaid siis, kui need on kooskõlas vaid oma huvidega. Samas peaks just Julgeolekunõukogu alaline liige eriti veendunult järgima ÜRO põhikirja sätteid.

See sunnib meid taas kord rahvusvahelise üldsuse huvides möönma, et on hädavajalik tõhustada ÜRO pädevust konfliktide reguleerimisel ja lahendamisel. Hiljutiste sündmuste valgel on saanud täiesti selgeks, kui tähtis on jätkata Julgeolekunõukogu reformimist.

Möödunud kuu sündmused Lõuna-Kaukaasias on tõstatanud veel ühe probleemi. Juba enne konflikti puhkemist langes Gruusia küberrünnakute ohvriks. Need rünnakud olid suunatud valitsuse kodulehekülgede, kuid ka uudisteagentuuride ja pankade vastu.

Küberrünnakute ja kübersõja puhul muutub ründajate kindlakstegemine ja tabamine üha keerulisemaks. Nagu ma juba möödunud aastal sellestsamast kõnetoolist mainisin, on küberrünnakud rahvusvaheline probleem – tegu on tõepoolest agressiooni vormiga, mille vastu ükski riik ei saa võidelda omal käel. Küberrünnak võib tabada iga riiki igas maailmajaos. Ja ka lähtuda igast maailmajaost. Kübermaailma haldamine ning selles korra tagamine, vältimaks kuritegelikke ja vaenulikke rünnakuid, nõuab ulatuslikku koostööd ning asjakohaste rahvusvaheliste reeglite ühtlustamist. Kutsun ÜRO liikmesriike üles suhtuma küberjulgeolekuga seotud riskidesse ülima tõsidusega. Eesti, kelle kogemused küberrünnakute tõrjumisel on laialdased, on valmis andma oma asjatundliku panuse selle uue sõjapidamisviisi tõkestamiseks.

Ma tänan teid.

Vaata Vabariigi Presidendi esinemist Peaassambleel

 

TopBack

© EV Alaline Esindus ÜRO juures 3 Dag Hammarskjöld Plaza, 305 East 47th Street, 6th Floor, New York, N.Y. 10017, tel. (1 212) 883 06 40,
e-mail: Mission.NewYork@mfa.ee